Kuka on kirkkomme Herman
Simm?
Uusi Tie 05.03.2009
Viron tiedotusvälineissä on esiintynyt viime aikoina usein maanpetturi Herman Simm. Hän paljasti salaista Nato-, EU- ja Viro-tietoa Venäjälle. Herman Simmin tapaus laittaa miettimään, kuinka asiat ovat rakkaassa kotikirkossamme. Voisiko sama toistua kirkossa? Kenelle petturi voisi raportoida ja mitä? Missä ovat kirkkomme vastustajat tai viholliset, jotka voisivat hyötyä tiedosta?
Luojan kiitos, kirkon ei tarvitse pelätä tietovuotoja. Meillä ei ole mitään ammattisalaisuuksia. Mestarimme käski kuuluttaa riemusanomaa kaikille aina maan ääriin asti. Siinä, miten syntinen ihminen pelastuu, ei ole mitään salattavaa. Kirkolla on toki maailman toreilla kilpailijoita, kasvava joukko epäjumalia, mutta heillekin voimme kuuluttaa sanomaamme vapaasti.
Toiset rakkaat kristitytkään eivät hyödy tiedoistamme. Vaikka joskus tuntuu, että pelaamme ajoittain eri joukkueissa, niin me kaikki potkimme palloa samaan maaliin - tai ainakin meidän tulisi potkia. Maali tulee Jumalan löytäessä yhden syntisen ihmisen, joka tekee parannuksen. Raamatun mukaan silloin taivaan enkelit iloitsevat ja riemuitsevat.
Sanomamme on julkista, metodimme on julkista ja tuloksemme on julkista. Kirkollisia metsäveljiä ei tarvita, vaan saamme rohkeasti hoitaa omaa todistajan tehtäväämme missä ja milloin ikinä liikummekin.
Olin aiemmin töissä Pietarissa Tyrön seurakunnassa. Kerran tulin kirkolta kotiin väsyneenä ja istuin reittitaksiin. Taksinkuljettaja kysyi, olenko kirjeenvaihtaja, ja sain kertoa - kun kerran kysyttiin - kuka olen: Olen taivaallinen lähettiläs. Taksinkuljettaja kiinnostui. Herra oli selvästi johdattanut meidät kohtaamaan toisemme. Minä kerroin, ja hän painoi kaasua, kun näki ihmisten pyrkivän kyytiin. Hän halusi kuunnella. Kuin kuiva sieni hän imi kertomaan. Kun tulimme asuntomme kohdalle, sanoin jääväni pois. Hän sammutti auton, ja keskustelimme vielä puoli tuntia. Minä kerroin ja hän kuunteli. En aloittanut keskustelua, vaan hän, ja hänellä oli jano hengellisiin asioihin. Minun vastuulleni jäi vain 1. Pietarin kirjeen kolmannen luvun 15. jakeen mukaisesti kertoa toivoni perustuksesta.
Meillä Jumalan valtakunnan lähettiläillä ei ole salaisuuksia. Meitä ei voida Hermanin tavoin tuomita siitä, että olisimme luovuttaneet salaisuuksia. Rehellisesti itseäni tutkiessani minun täytyy kuitenkin tunnustaa, että aivan liian usein olen jättänyt kertomatta sen, mitä olisi pitänyt kertoa. Miksi? Koska pelkään. En pelkää joutuvani kiinni, vaan häpeän ja arkailen. Aivan suotta olen pelkuri. Rohkaiskaamme siis toinen toisiamme! Meillä on tulevaisuus ja toivo, ja meidän tehtävämme on kertoa siitä muille. Herra meitä siinä itse auttakoon.
Jukka Repo
Kes on
kirikus Herman Simm?
Eesti
Kirik 04.03.2009
Eestit raputanud
äraandja juhtum
paneb mõtlema,
kuidas on lood
meie armsa
kodukirikuga. Kas midagi
taolist võib
korduda siingi?
Kellele võiks
reetur raporteerida
ning millest?
Kus asuvad
kiriku vaenlased,
kes võiksid
infost kasu saada,
nii et võiksime
neile seda
jagada?
Loojale
tänu – kirikus pole
Herman Simmi teod
võimalikud. Kirikul
pole vaja karta infolekkeid.
Ehkki kirikul on
vastaseid, pole
meil ametisaladusi.
Meie Õpetaja
käskis kuulutada
rõõmusõnumit kõikidele
kuni maailma otsani. Patuse
inimese pääsemisest
pole tehtud
vähimatki saladust.
Tõsi, selle
maailma turgudel on kirikul
konkurente: ebajumalaid,
kelle hulk aina kasvab.
Ent neilegi
võime me täiesti
vabalt oma sõnumit
kuulutada.
Mis puutub
armsatesse kaaskristlastesse
– baptistidesse, nelipühilastesse,
metodistidesse jne –,
võib ju
vahel tunduda,
nagu mängiksime me
erinevates meeskondades.
Vähemalt Soomes on
seda teinekord
tunda, Eestis
mitte kuigi palju. Palli
suuname me siiski
ühisesse väravasse
või vähemalt
peaksime nii
tegema. Värav
tuleb, kui
Jumal leiab
ühe meeltparandava
patuse. Siis tõuseb
rõõm Jumala inglite
ees, nagu
ütleb Piibel.
Meie sõnum
on avalik ja meie
meetod on avalik.
Tagajärjed on samuti
avalikud. Kirikus ei
vajata metsavendi,
vaid me võime
täita oma tunnistajaülesannet
seal, kus
parajasti liigume.
Töötasin varem Peterburis Tyrö koguduses.
Kord
väsinuna kirikust koju minnes
istusin marsruuttaksosse.
Mul oli üle
õla kaamerakott
ning juht
küsis, kas ma olen korrespondent.
Küsimusele
on kombekas vastata ning
sain põhjuse öelda, et olen
taeva saadik.
Taksojuhti hakkas
asi huvitama. Oli
näha, et
Jumal
ise oli
meid kokku
toonud. Mina
rääkisin; juht
märkas tee ääres
sõidule hääletavaid
inimesi ning…
lisas gaasi.
Ta tahtis
kuulata, neelates mu
sõnu nagu
kuiv käsn.
Kui kodu
juurde jõudes
teatasin, et lähen
nüüd maha, seiskas
ta auto ning me
rääkisime veel
pool tundi.
Mina kõnelesin ja
tema kuulas. Tema oli
alustanud vestlust,
mitte mina.
Temal oli nälg
vaimuliku teema järele.
Minu osaks oli
Peetruse esimese kirja
kohaselt anda
aru minus oleva
lootuse kohta, kuna
seda minult
küsiti.
Armas kristlasest kaasrändur! Meil, Jumala riigi saadikutel, pole saladusi. Meid ei saa nagu Herman Simmi süüdi mõista saladuste reetmises. Täiesti ausalt endasse vaadates pean hoopis tunnistama, et olen liiga tihti jätnud rääkimata midagi, millest oleksin pidanud kõnelema. Miks? Sest ma kardan. Ma ei karda vahelejäämist nagu Simm, vaid ma häbenen ja kõhklen. Kusjuures mu argpükslikkusel pole mingit alust!
Julgustagem siis üksteist!
Meil on lootus ja tulevik.
Meie ülesanne on
sellest teistele
teada anda.
Ergutagu ja aidaku
meid siin
Jumal ise.
Jukka Repo