Sikainfluenssa ja kirkon missio
Kukapa meistä ei olisi kuullut uutisia sikainfluenssasta. Minäkin harjoittelin jälleen kerran isänä olemista. Kerroin 9- ja 7-vuotiaille lapsilleni mitä maailmalla tapahtuu – että osaisivat suhtautua asiaan oikein, jos kuulevat viestejä. ”Olemme kuulleet”, kuului vastaus kuin yhdestä suusta.
Sikainfluenssa on varsin mielenkiintoinen asia. Se leviää ihmiseltä ihmiselle kulovalkean tavoin, eikä se välitä maiden rajoista, ihmisten käyttämästä kielestä, kansallisuudesta tai uskonnosta tuon taivaallista.
Se muistuttaa meitä siitä, että ihminen on voimaton ja jää pieneksi. On asioita joille me yksinkertaisesti emme mahda mitään tai korkeintaan hyvin vähän. Jos valjastamme kaikki tieteen resurssit käyttöön, saatamme vähän raapaista pintaa ja jotain pientä, mutta kaikki muu jääkin Korkeimman käteen. Pandemiat kun ovat aina muutaman askeleen ihmiskunnan tietämystä edellä. Rokotteet ja lääkkeet valmistuvat aina jälkijunassa.
Mutta mitä tekemistä sikainfluenssalla on kirkon kanssa?
Eikö ole suorastaan huikaisevan häikäisevää, että tämä yksi lopunajan vitsauksista muistuttaa meille tutumpaa elementtiä: evankeliumia. Raikasta puhdasta ilosanomaa syntien sovituksesta, armahduksesta, anteeksiannosta ja iankaikkisesta elämästä !
Evankeliumin tulisi myös levitä ihmiseltä ihmiselle ja sen tulisi edelleenkin levitä kulovalkean tavoin – niin kuin se on joskus alkuseurakunnan ja herätysten aikana levinnyt. Evankeliumin pitäisi ylittää kaikki kielelliset, kulttuurilliset ja uskonnolliset rajat. Sen tulisi muistuttaa että on asia jolle itse emme mahda mitään: synti, jota emme omin teoin voi sovittaa.
Evankeliumi jos mikä, muistuttaa meitä siitä, että ihminen on voimaton. Vaikka me valjastaisimme koko teologisen tietämyksemme käyttöömme, voisimme raapaista vain pintaa jumalallisesta hyvyydestä armollisuudesta ja rakkaudesta. Mutta erotuksena sikainfluenssaan nähden: lääke syntiin on olemassa! Sitä ei tarvitse keksiä, kokeilla eikä valmistaa vaan ongelma on ainoastaan logistinen. Jakaluverkko ei toimi täydellä teholla.
Voi Herra, miksi me aina unohdamme sen? Tarvitsemmeko me sikainfluenssaa muistuttamaan meitä evankeliumin perustotuuksista? Ja mikä meidän todistuksessamme on vikana kun evankeliumi ei leviä kulovalkean tavoin?
Herra, haluaisin olla sytyttämässä sinun tultasi, mutten osaa. Herra auta minua yksilönä ja meitä yhdessä kirkkona.
Jukka Repo
Seagripp ja kiriku misjon Jaani misjonifailid 2009
Vaevalt on keegi meist suutnud vältida seagripisõnumite kuulmist. „Teame küll,“ ütlesid mu üheksa- ja seitsmeaastane nagu ühest suust, kui püüdsin isavastutust tundes neile eakohaselt selgitada, mis maailmas viimasel ajal lahti on.
Seagripp on hämmastav nähtus. Tõbi levib kulutulena üle riigipiiride, hoolimata rahvustest, keeltest või religioonidest. Taas meenub meie väiksus ja jõuetus. On asju, mille vastu inimene lihtsalt ei saa. Isegi teaduse viimaseid saavutusi rakendada püüdes jääb meie osaks tõdeda, et pääseme ligi vaid pinnavirvendusele ning tegelikult on kõik Kõigekõrgema kätes. Pandeemiad kulgevad alati paar sammu eespool kui inimkonna teadmistepagas ning vaktsiinid ja ravimid jõuavad järele hilinemisega.
Kas seagripil on midagi pistmist kirikuga?
Tõepoolest – kummalisel moel meenutab seagripp evangeeliumit, ehedat rõõmusõnumit pattude lunastusest, andestusest ja igavesest elust. Evangeeliumgi peaks levima kulutulena inimeselt inimesele nagu algkoguduse päevil ja suurte äratuste ajal. Evangeelium peaks ületama igasugused keelte, kultuuride ja religioonide raamid. Just evangeelium osutab inimese jõuetusele, viidates patule, mida me ei suuda omal jõul olematuks muuta. Evangeelium näitab meile inimese piiratust, sest isegi kogu teoloogiliste teadmiste pagasit appi võttes saame me jumaliku headuse ja armulikkuse mõõtmetest ikka ainult ähmase ettekujutuse.
Seagripil ja evangeeliumil on ka erinevusi. Seagripp ei tohiks levida, samas kui evangeelium peaks levima. Seagripp tähendab siin võrdumis haigust ning evangeelium tähendab ravi. Milliste näidustuste puhul Taevane Ülemarst siis Evangeeliumi nimelist ravimit määrab? Loomulikult patu puhul. Patt on kõik see, mis meid lahutab Jumalast ja tema armastusest. Seagripi vastu pole veel spetsiaalset rohtu leitud, aga patu vastu on ravim olemas. Evangeeliumit ei pea alles leiutama ega katsetama hakkama, vaid probleem on pelgalt logistiline: jaotusvõrk ei toimi täies mahus.
Mis on lahti meie tunnistamisega, et evangeelium ei levi nagu kulutuli? Issand, ma soovin küll Sinu tuld sütitada, aga ma ei oska! Kulupõletamisel piisab, et süütamiskoht on kuiv, ning edasi levib tuli nagu iseenesest. Evangeeliumi puhul on teisiti. Inimkond oleks nagu läbi vettinud, et kuidagi ei sütti. Meie võimuses on ainult paluda äratust, hoida kristlik sõnum kättesaadavana ning oodata, et Jumal annaks kasvu.
Meie ei saa sütitada Jumala tuld. Kuidas me saaksimegi, kui meil on teinekord raskusi isegi jaanitule süütamisega. Äratuse tekitamine pole meie, vaid ainuüksi Jumala võimuses. Jumal tahab aga kasutada meid, oma kirikut, äratusvahendina!
Paistab, et üks meie peamisi patte on arvamus: minust ei ole küll millekski. Meil tuleb asuda sellise mõtteviisi vastu palvemeeles võitlusse! Kui kõik kristlased arvavad, et nendest pole millekski, siis jääb Jumala töö tegemata.
Armas Jaanifailide lugeja! Milline on sinu teenimispaik Jumala riigis? Kas sa oled leidnud jumalariigi töös oma koha? Jumal on tõotanud meid juhatada, kui me läheme edasi palvemeeles. Ma olen täiesti kindel, et Jumalale on meelepärane sinu palve, et sa leiaksid oma koha Jumala tööpõllul. Ning mis on eriti hea: Jumal mitte ainult ei anna meile oma riigis tööd, vaid ka varustab meid kõigega, mida me oma ülesannetes vajame.
Me võime palvetada ükskõik kus, kasvõi puhkusematkal olles või veekogul kalastades. Puhkuseajal on see eelis, et siis on aega rohkesti. Kasutagem seda aega tänavu suvel rohkem palvetamiseks ning vaatame seejärel, mida taevane Isa meie elus korda saadab!
Jumala tule süttimist ja vaimulikku äratust oodates
Jukka Repo