Viimeinen käyttöpäivä                                                   Uusi Tie 19.11.2009

Muistan sen kun eilisen päivän vaikka aikaa on kulunut lähes kahdeksan vuotta. Kun odotimme toista lastamme, asuimme Viipurissa rajan läheisyydessä lähellä suomalaista synnytyssairaalaa. Kävimme ruokaostoksilla paikallisessa supermarketissa, Sitä pidettiin tuolloin kaupungin parhaimpana.

Maitohyllyssä se oli: Valion litran jugurttipurkki. Rakkauteni syttyi heti ensi näkemältä. Sitä ei silloin ollut kaikista venäläisistä kaupoista saatavana… Ei muuta kuin purkki ostoskoriin ja menoksi.

Yksi asia häiritsi ostoaikeitani: Viimeinen käyttöpäivä oli umpeutunut pari päivää aiemmin, joten en ollut valmis maksamaan purkista täyttä hintaa.. Parin päivänkään päästä purkki ei ollut kenellekään kelvannut. Muutaman päivän kuluttua päiväys oli mustekynällä muutettu, niin että kaikki oli jälleen kunnossa – ainakin päällisin puolin.

Tässä vaiheessa mielenkiintoni heräsi, ja otin tämän erikoisen purkin seurantaani. Päiväkävelyllä kävin katsastamassa, mitä purkille kuuluu. Kohta parannettu päiväys oli umpeutunut. Pariin päivään ei tapahtunut mitään, kunnes neuvokas myyjä oli vanhentuneen päiväyksen saksinut pois. Viereen kirjoittanut uuden, entistä ehomman päiväyksen. Valitettavasti tarina ei kerro mitä purkille loppupeleissä tapahtui, sillä laskettu aika koitti, ja katsoimme parhaaksi siirtyä Suomen puolelle synnytyspuuhiin.

Mikä on sinun elämäsi viimeinen käyttöpäivä? Kun surffailen Viron puolella netissä, niin usein kohtaan nettimainoksen, jossa horoskoopin omaisesti kysellään tiedätkö kuolinpäiväsi ? En ole mainoksen sivulle koskaan mennyt, mutta sen verran usein olen mainokseen törmännyt, että se on jäänyt mieleen ja ruvennut puhuttelemaan.

Viimeinen käyttöpäivämäärä on eri kuin parasta ennen päiväys. Neljänkympin kriisin ohittaneena voinee jossain määrin ohittaneen parasta ennen- päiväyksen, vaikkakin moni vireä kuusikymppinen asettaa varmaan tämän rajapyykin eri kohtaan kuin minä.

 

Mutta entäpä se elämän "ihan oikeasti viimeinen käyttöpäivä". Milloin se tulee, ja miksi jotkut haluavat tietää sen etukäteen?

Kun ajatellaan viimeistä päiväämme, niin harvapa meistä pystyy siihen valmistautumaan. Elämä on luotu siten, että siinä on eteenpäin menemisen meininki. Tehdään suunnitelmia ja suuntaudutaan tulevaisuuteen. Meillä on sisäsyntyisesti elämänhalu. Kuitenkin äkillinen kuolema saa aikaan paljon läheisten kyyneleitä: voi miksi jo nyt, en ehtinyt sanoa sitä ja sitä, tai viettää sitä ja sitä hetkeä.

Eikö meidän pitäisi elää koko ajan täysillä niin, että jos joku läheinen kuolisi, meillä ei olisi sanomattomia sanoja tai tekemättömiä tekoja? Rakastaisimme aidosti ja asiamme olisivat kunnossa, ja niin olisimme valmiit lähtemään vaikka tässä hetkessä.

Jukka Repo

 

Sinu elu viimane kasutuspäiv?                                        Eesti Kirik 28.10.2009

 

Sellest on möödas kaheksa aastat. Meie teine laps oli sündimas ja, olles tööl Venemaal, üürisime elamispinna Viiburis, et olla võimalikult kodu, Soome piiri lähedal. Sisseostud tegime Viiburi supermarketis Gastronoom, mida loeti linna parimaks.

 

Selle piimaletis lebaski liitrine Valio jogurtipakk, mille vastu sündis armastus esimesest pilgust. Tegemist oli ehtsa maasikajogurtiga tootjalt, mille kaupu ei leidunud sugugi igas Vene kaupluses. Mis muud, kui pakk kärusse ja kassa juurde. Üks seik siiski segas tehingut: „kõlblik kuni“ kuupäev pakil oli kaks päeva tagasi täis saanud ja ma polnud nõus maksma selle eest täit hinda.  

 

Paar päeva hiljem ootas pakk ikka veel ostjat. Veel mõni päev edasi oli kuupäeva musta markeriga korrigeeritud. 

 

Mu huvi paki vastu tõusis, asusin selle käekäiku jälgima. Varsti oli ka markeriga kirjutatud tähtaeg möödunud. Mõne päeva jooksul ei juhtunud midagi, kuni leidlik müüja oli vana kuupäeva kääride abil eemaldanud ja asemele kirjutanud uue, sobivama tärmini.

 

Kahjuks jääb paki saatus siinkohal lahtiseks, sest sünnituse tähtaeg lähenes ja me otsustasime kolida Soome.

 

Milline on sinu elu viimane kasutuspäev? Internertis surfates olen ma tihti sattunud reklaamile, kus küsitakse, kas ma tean oma surmapäeva. Küsimus on kõnekana meelde jäänud.

 

„Kõlblik kuni“ tähendab natuke muud kui „parim enne“. Võimalik, et neljakümnenda eluaasta ületanuna on minu „parim enne“ teatud määral möödas. Samas, nii mõnigi kuuekümnene paigutaks selle märkuse ehk kuhugi mujale. Aga päris viimane elupäev – millal see koidab, ja miks tahavad osad seda ette teada?

 

Vähe on neid, kes suudavad end viimase elupäeva jaoks ette valmistada. Elu on nii seatud, et meil on sees hoogne täiskäik edasi, teeme tulevikuplaane. Meile on omane eluinstinkt, aga äkksurmad põhjustavad palju pisaraid: miks küll nii vara, nii palju jäi ütlemata, nii palju jäi koos läbi elamata… Kas me ei peaks elama kogu aeg täiel rinnal nõnda, et kui keegi meie lähedastest sureks, siis ei jääks järele ütlemata sõnu või tegemata asju? Kui meie armastus oleks tõeline ja vahekorrad selged, siis võiksime siitilmast lahkuda kasvõi kohe. 

 

Võib ennast testida mõttemänguga: mida ma teeksin, kui saaksin teada, et mul on jäänud elada veel kaks nädalat? Kas elaksin nagu siiani, või muudaksin midagi?

 

Viiburi supermarketi näide, ehkki elust võetud, on piinlik. Kuningas Hiskija sai seevastu päriselt ajapikendust (2Kn 20). Haigestunud Hiskija oli suremas, aga Jumal tühistas viimase kasutuspäeva ja asendas selle uuega, mis lõppes 15 aasta pärast. Siin polnud tegu ainult kesta kohendamisega nagu Gastronoomis, vaid Issand andis Hiskijale päriselt elupäevi lisaks. Tänapäeval on sama kogenud paljud, keda Issand on tõvevoodist jalule tõstnud.

 

Meil jäi teadmata, kui mitu korda Gastronoomis kuupäeva muudeti. Üks on aga kindel: meile ei anta selles ajas lõputult ajapikendust ning igaühel koidab kord viimane päev. Kas me oleme siis valmis siirduma ajast igavikku, ajatusse aega, kus rohkem lisapäevi ei vajata? Kas meie ja Jumala vahel on rahu, nii et viimane piir – surmajõgi – meid ei kohuta? Kui meie asjad on korras, siis pole „kõlblik kuni“ enam oluline.

 

Jukka Repo