Tasuta lõunaid ei ole… või siiski?                                                    Misjonifailid kevad 2009

 

Töötasin mõni aeg tagasi Venemaal Peterburis Tyrö koguduses. Kord helises kantseleis telefon.

„Halloo, kas kirik?“

„Jah. Saan ma teid aidata?“

„Oleks vaja last ristida. Kas sel laupäeval sobib?“

„Sobib küll, aga parema meelega teeksime seda pühapäevasel jumalateenistusel. Kas teil on olemas ristivanemad, kes on ka koguduse liikmed?“

„Liikmed, mis mõttes? Ja kui palju ristimine maksab?“

„Ristimine on suur Jumala kingitus, meie ei küsi selle eest midagi…“

„Tasuta? Ei või olla, nüüd on küll midagi viltu. Kuhu kirikusse ma õieti sattusin?“

„Tyrö evangeelsesse luterlikku kogudusse Martiškinos, majas, kus tegutseb osa ajast Zarja kino.“

Piip-piip-piip…

 

Keegi oma kogudusest ammu eemale jäänud lähiümbruskonna elanik soovis last ristida ja küsis kiriku telefoni ilmselt numbriinfost. Seal ei teatud kirikuasjadest suurt midagi ning anti pikemalt süvenemata esimene arvutiekraanile kuvatud number. Jutu jõudmisel rahani muutus asi helistajale, kelle meelest polnud tasuta lõunaid olemas, kahtlaseks. Ilmselt valdas too kirik, kelle teenuseid tema tuttavad olid harjunud kasutama, kauplemise peent kunsti.

 

Olin ka ise märganud peaaegu igas siinkandi kirikus seintel talituste hinnakirju ristimise, matuse, eestpalve jms tarbeks. Ühes kirikus oli eriti põnev hinnakiri surnu mälestamiseks: eestpalved viie päeva eest – x rubla, 30 päeva eest – xx rubla, igaviku eest – kokkuleppel vaimulikuga. Ei tahaks olla viimsel kohtupäeval selle mehe nahas! Võtta raha millegi eest, mida pole inimese võimuses lubada…

 

Kummalistest nähtustest aitab üle olla satiir. Ju on sellistes naljades omajagu tõtt. Venemaa raudteelaste ajalehes seisis kord anekdoot, milles uusrikas palub matta tema koer kiriklikult. „Mitte mingil juhul!“ protestib vaimulik. „Mida te õige mõtlete! See siin on kirik!“ „Aga mu koer on mulle tõesti kallis… Me alustasime äritegevust koos, ta toetas mind kõiges…“ „Mina ei tegele iial selliste asjadega. See on jumalateotus! Minge üle tee, seal on lahkusuliste kirik, nemad on raha eest kõigeks valmis!“ „Kui palju see neil maksab? Mul on kaasas ainult 5000 dollarit, ei tea, kas piisab?“ „Noh, oleksite võinud kohe öelda, et Teie koer on ristitud…“

 

Niipalju siis muigamisi. Aga tõepoolest, kas tasuta lõunad on olemas? Võib-olla lõunaid ei ole, aga näiteks tasuta abielukursusi on! Aastaid tagasi sain koos abikaasaga veeta nädalalõpu kristlikul abielukursusel luksuslikus hotellis, mille olid meie eest kinni maksnud eelmisel kursusel viibinud. Olgu need tundmatud annetajad tänatud!

 

Me teame, et pääste on meie jaoks tasuta. Jumala Poeg maksis ise ristil meie pattude hinna. Meie pääseme ainult armust: „Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt – mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda.“ (Ef 2:8–9)

 

Evangeelium on selle vastuvõtjale tasuta, aga sõnumi levitamine maksab ikka. Kui evangeelium kord minuni jõudis, olid selle kohaletoimetamise kinni maksnud minu eelkäijad, tundmatuks jäänud kristlased, oma annetuste ja vaevaga. Mina ei pidanud tookord midagi maksma. Nüüd on minu kord olla rõõmusõnumi levitaja sõnade, tegude ja rahakoti kaudu, et keegi teine võiks sõnumi tasuta vastu võtta.

 

Misjon on tänu Kolgata eest. On meie kord välja teha uutele sugupõlvedele nii Eestis kui ka maailma äärteni.

 

Jukka Repo